Mis tunne on, kui...

Midagi sellest, et on vaja korrakski tunda saada midagi, et siis selle poole oskaks püüelda

Photo by Tim Mossholder on Unsplash

Selleks, et millegi poole püüelda, pean saama mingi tunnetuse, kas või sekundiks, et mis see on.

30seks saades juubelipostituses kirjutasin, et laup läheb madalamaks ja kael lühemaks, aga varsti pärast toda postitust kohtusin massööriga, kes oskas voolida keha kui savi, kaela pikaks, õlad rahulikuks.

Kaks asja juhtus. Halb asi, et kui ma enne tundsin, kuidas mu selg on pinges, siis kõik see oli üks “selg”, aga edaspidi, kui hakkasin jälle kehasse pingeid kruvima, teadsin detailideni, mis viga. Enne oli üks pinge — selg, aga nüüd 10 pinget: see, teine, viies lihas jne.

Hea asi — sain teada, mis tunne on, kui keha on vaba. Teadsin, mille poole püüelda.

Ok, üks halb asi veel. Enne leppisin sellega, et pinged on, aga pärast teadsin, et seisund saaks olla teine. Peaks olema. Iga hetk, kui ei olinud, kaasnes lisavalu, et raiskan oma olukorda.

Öelda, et lihtsalt aja selg siru, ei aita. Näita või hoiak ette, et vaat õlad pehmeks ja peanupust nagu niit sikutaks sind üles jne.

Lõpeta jama. Et seda teha, ei tohi mu abaluude vahel olla sõlme. See lihas, mis on otse õla taga ja see teine lihas ka, need mis on kivikõvad — need peavad olema pehmemad. Kaelal on need ja teised kohad vaja… Kui need pehmed, siis jah, ajan “lihtsalt” selja sirgu.

Imelik värk selle vaimse ja füüsilise või ka esoteerilise ja materiaalsega. Massöör tegi mu korraks korda, aga elasin edasi ja elu tegi mu pingesse. Alles olin korras, siis järsku… Näed, vaimsed sõlmed vajavad ka vabastamist, Jung ja Freud, ae.

Aastaid kaevasin oma psüühes seda- ja teisipidi, legaalseid ja illegaalseid vahendeid appi võttes. Et ikka nii müstiline hing ja elu ja keerulised isiksuse eripärad ja kuidas ma siin ikka…

---

Selle blogi lugemiseks ei pea maksma. Lihtsalt anna oma e-mail, ma märgin su tasulise sisu tasuta lugejaks.

---