Kodukujundus ehk mis mul viga on

Ütlen ette ära, et pealkirja küsimusele ma ei vasta

Iga kord, kui ma korralikult koristan, pean natuke mööbeldama ka. Koristamine peab suure muudatuseni viima, et saavutada rahuldus. Parimal ehk hullemal juhul võtab kevadise suurpuhastuse ja remondi mõõtmed. Iga kord. Õnneks praegu on kevad ja täna hakkasin põrandat pühkima, aga käigupealt istutasin lille ka ümber ja rääkisin töömehega seinte värvimisest.

Kuulen, kuidas taimed ohkavad, kui ma jälle mopi haaran. Kuna meil on vähe mööblit, mida ühest kohast teise lükata, peavad taimed kolima, et efekti saavutada. Vaevalt, et taimedele suured ja kiired muutused meeldivad.

Meil on üks suur lill, mis saab igal pool hakkama. Anna talle vähe valgust, vähe vett ja vähe ruumi ja ta on ikka ilus. Ühe korra andsin talle rohkem ruumi ja ta muutus hiiglaslikuks.

Hiljuti kolisin ta trepi alla hämarusse. Külalised astusid sisse ja kohe imetlesid. Lillel tärkasid uued võrsed.

Vanad ei pinguta selle nimel, mida nad tegelikult tahaks. Nad on kangestunud oma argiellu ja loobunud püüdlemast. Või on vaim valmis, aga keha ei tule järele - ei tea.

Aga uued võrsed, neil on jaksu ja naiivsust, nad sirgusid ja kõige lõpuks - päris otsa - suunasid nurga taha, kust valgust immitses.

Mul hakkas temast kahju, nii et täna koristamise ja mööbeldamise käigus viisin taime uuesti valguse kätte.

Ma hoian end jälle tagasi, et mitte kõik oma asjad päriselt ära visata. Saan aru, et olen ekstreemsustes, aga mul on võimet jagada oma päris energiat ja tähelapanu kuni viiele tähtsale asjale elus.

Halval päeval absoluutselt kõik esemed, mis meie korteris on, hägustavad mu mõtlemist ja tähelepanu.

Nii on tekkinud impulss, et kui peas on palju segadust, tahan kodust kõik asjad välja visata. Sest olen näinud, et sedasorti lahendus aitab, aga hooti tahan head printsiipi äärmuslikult rakendada.

Igal asjal peab olema mõte ja mõistlik kasutustihedus (jõuluehetega teen pika hambaga erandi), sest ma ei pühi kunagi kappidelt tolmu, eriti kui seal on mingi kraam peal.

Me magamistoas on nii vähe asju, et seal kajab, täiesti kohutav. Seal on madrats, klaver ja üks raamaturiiul. Vaipa pole, sest kassile ei meeldi.

Kardina võtsime ära, et pessu panna ja pesumasin läks katki, kardin sisse lukustatud, samal päeval kui lapsega EMOsse pidin hüppama. (Märkan, et ma ei jõua kõigest rääkida - sest kõike on palju.)

Ilma kardinata kajab tuba veel rohkem ja lisaks süvenes kiusatus toaseinad ära värvida, sest kardin eemaldatud, pool tööd tehtud. Nüüd mitu päeva puhas kardin kortsub korvis, sest äkki ikka hakkan seinu värvima.

Teine laps oksendas juba kardina servale natuke, nii et pean otsustama, kas terve kardin uuesti pessu panna või serv või mis. Õnneks pesumasin remonditi ära.

Me kodu koosneb peamiselt Jyski puust riiulitest. Jõllitan seda üht riiulit magamistoas ja mõtlen, et ta ei õigusta oma positsiooni. Ma ei pane sinna midagi, ei võta midagi. Asjad koguvad tolmu. See ei tööta.

Kõik peab “töötama”. Kuna elu muutub, ka protsessid ja funktsioonid muutuvad ja seetõttu pidevalt mööbeldan. Nagu programmidel on regulaarsed uuendused vaja installida, bugidest vabastatud.

Elu on jõgi, nii et seinte värv ei pea ka kohe paigas olema, sest ma ei tea veel vastust. Aga kardinad peaks tagasi panema - või seinad ära värvima.

Saatsin sõbrale standup-klipi, kus oli et ära ole mõõdukas, ole mõõdetult mõõdutundetu.

Ära joo igal õhtul kaks õlut, joo kõik nädala õlled ära ühel õhtul, sõima sõbra nägu täis ja veeda järgnev nädal sügavas kahetsuses.

Ära näksi üht seent ja imetle värve - parem söö ära terve kotitäis ja kohtu jumalaga. (Inglise keeles oli löövam sõnastus - see colors vs see god.)

Ütlesin sõbrale, et ma ei jõua mõõdutundeta ebamõistlikke asju ette võtta. Mitte seepärast, et pole tahet või ideid, vaid ma täidan oma päeva mõistlike tegevustega ära, kuni pea kukub padjale.

---

Selle blogi lugemiseks ei pea maksma. Lihtsalt anna oma e-mail, ma märgin su tasulise sisu tasuta lugejaks.

---