Kevadkuude ameerikamäed

Kriisid ja uudised

Ei julge eelmise postituse kuupäeva vaadata. Aga ütlen selle postituse kohta ennetavalt ära: kirjutasin selle mitu päeva tagasi, aga mõtlesin korra üle lugeda enne avaldamist. Täna jõudsin lugemiseni lõpuks ja see on nii pikk ja segane, et mu enda tähelepanu ka poolepealt hajus ära. Aga avaldan ikka.

Tavaliselt, kui mingi mõte pähe tuleb, siis samal hetkel kirjutan selle kas märksõnade või tsitaadina telefoni, nii et kui üle mitme nädala jälle blogima asun, on millest kinni haarata. Vahepealsed kuud pole ma pea miskit üles märkinud, nii et vaja meenutada. Kardan, et midagi ei meenu.

Mälestuste puudumine on üks asi, mis mind päris murelikuks teeb. Seda võimendab, kui keegi meenutab meie ühist kogemust, millest ma ei mäleta midagi.

Iga kord, kui käin Jaapanis, ma ei kirjuta sellest peaaegu mitte midagi. Nüüd jälle Jaapanis olles ehmusin, et mul puuduvad selged mälestused kõikidest eelnevatest külastustest. Vähemalt osa põhjusest on kirjutamata jätmine - kui ei kirjuta, ei salvestu ajusse ka. Nii et nüüd kirjutan.

S. läks juba varem Jaapanisse, sest tal oli tööreis. Mina ja lapsed läksime nädal hiljem järele. Seitsme- ja viieaastasega on lust reisida. Mul ei ole vaja enam seda osa ajust, mis viimased aastad pühendus täielikult teiste inimeste argivajaduste kalkuleerimisele.

See pidev erinevate stsenaariumite läbi arvutamine ja ette aimamine, aegruumis orienteerumine ja kõikvõimalikeks olukordadeks sobiva varustuse strateegiline paigutamine…

Kõik see pole enam vajalik, isegi reisiolukorras. Igale olukorrale saab kohapeal improviseerida lahenduse. Suure osa olukordi lapsed lahendavad üldse ise ära. Kui on uni, jäävad magama - kujutage ette.

Nii et ma mõtlesin lennukis “2001: kosmose odüsseiat” vaadata, sest kui nooruses vaatasin, ei mõistnud midagi ja nii legendaarsest filmist võiks täiskasvanuna veel korra ülevaate saada.

Esimesed 15 minutit inimahvid ainult kärasid ja kaklesid, inimkeeles ei räägitud. Järgmised 15 minutit vaatasin, kuidas tegelased kosmoselaevas kõnelevad prantsuse keeles ja arvasin, et nagu ahvide puhul, ei mängi ka selles filmi osas keel olulist rolli. 16. minutil tekkis kahtlus, et mu ekraani keeleseaded on prantsuse keele peal - see osutus tõeks.

Minu kaitseks - suht kosmoselaeva jutustuse alguses oli stseen, kus tegelased vajutasid futuristlikke nuppe ja valisid jaapani ja mis kõik muude keelte vahel. Ma tõega mõtlesin, et nad jäid prantsuse keele peale.

Veaavastus tekitas filmi tagasi kerimise ja uuesti vaatamise osas piisavalt suure tõrke ja suurema osa ülejäänud 14 tunnist ma raw dog’isin, nagu tänapäeval noored ütlevad. Lisaks õudne turbulents ja surmahirm.

Magamine muidugi ei õnnestunud, maandudes olin peast segi nagu alati ja kleepusin mustikamahtlast, mis M. mulle hommikuspöögil peale kallas. (Mu mälu järgi eelmine kord, kui Jaapanis käisime, maandusin ka mustikamahlasena.)

Esimesed paar ööd veetsime Tsukubas, maailma kõige romantilisemas linnas. (Minu jaoks.) Harjusime ajavahega, toitsime kalu.

Jaapanis kasutatakse inglise keelt ja jutumärke järjekindlalt… niiviisi. Tsukuba toidupood.

Meenutab, et tegin lennujaama vetsust ka pilti.

Läbiv tehniline jama ingliskeelsete siltide puhul Jaapanis: jaapani keeles tihtipeale puudub lause alus ehk see, millest räägitakse. Seepärast on jaapani keel high-context keel — teema, milest räägitakse, selgub kontekstist. (Palju õnne mulle, ma leidsin mõttekriipsu nupu üles, nii et ehk hakkavad edaspidi mõttekriipsud olema õiges pikkuses.)

Google translate’i abil inglise keelde pannes leiutab süsteem lausele aluse — sest inglise keel on low context ja vajab lause alust, et olla grammatiliselt korrektne. Antud juhul “it”.

---

Selle blogi lugemiseks ei pea maksma. Lihtsalt anna oma e-mail, ma märgin su tasulise sisu tasuta lugejaks.

---