Kehaarmastus
Tütrel on kaisukas. See on kas lehmake, kelle nimi on Kitseke või kitseke, kelle nimi on Lehmake. Me kõik unustame, kumb. Kingitus mu vennalt ja ta naiselt.
Kaisukaid võib lasteaeda võtta ja tütar tahtis kord võtta kitsekese, aga siis järsku lõi kõhklema. Näost oli näha, et midagi teda vaevab. Ütle, mis mure on, uurisin.
Ta sosistas: äkki teised hakkavad naerma, sest Lehmakesel on nii paks pepu.
Appi, laps, tal on maailma kõige armsam paksuke pepu! hüüdsin.
Võtsin Kitsekese enda kätte, imetlesin ta peput ja siis hakkas lehmake tegema peputantsu. Sellist, et teeb puusanõkse ja lausa kummardub ette ja saba käib ringi-ringi, sest pepu teeb ringi-ringi, natuke ulaka postitantsija moodi.
Selle blogi lugemiseks ei pea maksma. Lihtsalt anna oma e-mail, ma märgin su tasulise sisu tasuta lugejaks.
Keep reading with a 7-day free trial
Subscribe to Maarja mõtted, argielu ja Jaapani lood to keep reading this post and get 7 days of free access to the full post archives.