Eessõna?

Uuele kirjutamissüsteemile

Mõtlesin, et katsetan uut süsteemi.

Vana on see, et kirjutan meetripikkuse postituse, proovin panna pealkirjaks midagi muud kui “Puder ja kapsad” ja lõpetan postituse vabandusega, et nii pikalt teie aega raiskasin.

Alternatiivina tegin, nagu teate, igapäevaseid postitusi 4 nädalat järjest, reegel, et ükski päev ei tohi vahele jääda.

Sellega juhtub mitu asja. Üks, et kuigi plaanin kirjutada kümnest varem pähe tulnud teemast, siis kirjutamise jooksul unustan 6-7 neist ära ja ülejäänudest kirjutan liiga suvaliselt, sest teen seda õhtul viimase asjana enne und. Saan aju tühjaks küll, aga välja tuleb eelkõige kvantiteet. Mis on selle mängu ainus reegel, nii et korras.

Või kui süvenen, siis uni kannatab ja kõik läheb iga päev järjest hullemaks, kuni 4 nädala möödudes olen minetanud oma kuldsed päevarütmid, mis nina elumere pinnal hoiavad.

Kirjutamine on hädavajadus, seda olen ka korduvalt öelnud. Natsa kompulsiivne värk. Mul veebruarist alates iga päev reaalselt hommikust õhtuni on ajus mingi “postitus”, mida “kirjutan”. See võtab nii palju ruumi. Kusjuures praegu substacki vaadates lootsin, et suurem osa on mustandites juba kirjas ka, aga tühjagi. Siis otsisin märkmeid siit-sealt, et kas ma tõesti ainult oma peas kirjutasin ja mingit märki kuskil maas pole. Eriti pole.

Leiutasin alternatiivseid kirjutamissüsteeme meetri- või maratonisüsteemile. Mis oleks, kui seaks endale reegliks varahommikul kirjutada, aga ainult kuni teised ärkavad ja siis stopp, ükskõik, kas mõte jäi poolikuks.

Ei tundunud hea. Siis tuli pähe süsteem, mis nõuab minult kannatlikkust ja lõpu, lõpetatuse ja avaldamise elevuse edasi lükkamist. Otsustasin, et teen kõik meelel mõlkuva postituste sarjaks, mitu iganes neid kokku tuleb. Kümmekond, pakkusin. Kirjutan kõik mõtted valmis nii, et uni või muu tegur ei piira, ja alles siis jupi kaupa avaldan. Iga paari päeva tagant uus. Mõõdukalt!

See idee tekkis märtsis. Mõtlesin valmis olla hiljemalt aprilli alguseks.

Siis selgus tõsiasi, et saan rahulikult kirjutada ainult siis, kui palavikus voodis leban. Mis juhtus viimati märtsis.

Uues süsteemis on veel mitu viga. Esiteks, kui postitusi on lõpmatu arv ja nende lõpetamiseks pole tähtaega, aga enne kõigi lõpetamist ma midagi ei avalda, siis kas ma üldse kunagi midagi avaldan?

Nüüd on mai.

Hakkasin üle lugema oma mõtteid ja vaatama, kas need on loetavad. Siis pidin uuesti veenduma, kas ma tõesti oma peas kirjutatud asju mujale ei kirjutanud. Jõudsin mõistmisele, et pean kirjutama veel postitusi enne, kui avaldama saan asuda.

Jõudsin mitu teksti üle vaadata ja turvaliselt järgmise nädalala algul ilmuma panna nii, et enne jõuan turvaliselt veel mitu teksti valmis saada ja siis …. ahh, süsteem!

Aga kogemata vajutasin ühe postitusega vale nuppu ja Ekstsentriku jutt ilmus lambist kohe, mitte järgmisel nädalal. Sihuke pettumus. Tagasi ka võtta ei saa, sest see maandub teie postkastis.

Aga ühesõnaga. Selline eksperiment, uus süsteem. Ehk õnnestub niiviisi mõistliku pikkusega postitusi mõistliku aja tagant ilmutada. Algas feiliga. Aga vaatab.

Taustaks ehk veel, et olen siin mõelnud enesetsensuurist ja asjadest, millest ma ei taha kirjutada ega mõelda. Proovin jõudumööda end ületada, enda piire kombata. Sest alati on vaja, miskipärast.

Seepärast tahtsin ka rahulikult kirjutada.

Enesetsensuurist oli mitu kuud tagasi vihjamisi ühes ja teises blogis juttu ka. Pani mõtlema. Vahel see kõlab lihtsalt nagu et “enam ei saa midagi öelda, kohe tullakse kallale”. Aga tundub, et enesetsensuur on palju laiem teema, minu jaoks vähemalt. Küsimus pole tingimata, kas kallale tullakse. Pigem, kas ma ise üldse märkan, kui ma päris aus pole. Päris kõike ei ütle. Ja kui siis märkan, kas mul on julgust neid asju öelda. Ja kui lausa avalikult öelda, siis kuidas öelda nii, et mõte oleks selge.

Ah eks ma lahkan seda järgnevates juttudes. Kui vahepeal põnnama ei löö või lihtsalt ei jõua. See esimene kogemata avaldatud postitus rikkus selles mõttes asja ära, et nüüd läks taimer tiksuma. Peaks need lõpmatuseni edasi lükatud mustandid ka postituseks vormistama. Aga mul on nii palju muud ka vaja teha.